« Zurück

Viljandi linnapea Madis Timpsoni kõne Eesti Vabariigi 102. aastapäeval

Austatud laureaadid ja külalised, head viljandlased!

Ma tahan teid tänada, et otsustasite tänasel pidupäeval tulla kodust välja ja veeta aega koos oma kaaslinlastega - meie kogukonnaga. Just kogukonnast tahan ma täna teiega kõneleda.

Teie seas on kindlasti neid, kes on tulnud kaasa elama oma sugulastele või tuttavatele, kes täna siin laval üles astuvad või linna preemia vastu võtavad. Võibolla olete tulnud hoopis lavastust ja eeskava nautima. Ehk on mõni tulnud kuulama, mida see linnapea siis seekord räägib.

Kogukonna moodustavad inimesed, kes on meie sõbrad, tuttavad ja lähedased, kellega meil on tihe läbikäimine. Kogukonna võivad aga moodustada ka sellised inimesed, kes üksteist ei tunne ja kes pole kunagi kohtunudki. Usun, et ka täna siin saalis ringi vaadates näete inimesi, kelle nägu on teile võõras.

Aga kogukond oleme me ikkagi. Meid seovad nähtamatud niidid - meie lapsed käivad samas koolis, huviringis või trennis, me käime samas kohvikus lõunal, me trehvame terviserajal. Me ei tea teineteist, aga elame rahulikult kõrvuti. Ka see on kogukond.

Viljandi on piisavalt väike, et kõik inimesed oleksid omavahel nähtamatuid niite pidi seotud. Samas on ta ka piisavalt suur, et kõiki teisi elanikke mitte isiklikult tunda. Kuidas tagada siis see, et meie kogukond oleks päriselt sidus, et iga inimest märgataks ja kõigiga arvestataks?

Ma leian, et vastus peitub aktiivses kogukonda panustamises. Seda saab teha igaüks vastavalt oma võimetele ja võimalustele. Aga tegema seda peaks.

Me oleme ühiskonnana saanud piisavalt rikkaks, et keegi meie seast ei pea otseselt nälga ega külma kannatama. Igaühele, kes on valmis hädaolukorras abi vastu võtma, on abi tagatud. Aga selleks, et me jõuaksime miinimumist kaugemale - et need kellega elu on julmalt ümber käinud, saaksid üles tõstetud - ei saa me enam lootma jääda ainult rahale. Me peame olema valmis panustama oma aega.

Ma teen siinkohal üleskutse - leidkem endale järgneval aastal mõni kogukondlik ettevõtmine, milles käsi külge panna. See võib olla traditsiooniks saanud koristustalgud, aga see võib olla ka teie trepikojas või kõrvalmajas elav vanainimene, kes pole võibolla julgenud liikumisraskuse tõttu pikalt kodust lahkuda. Pakkuge talle oma abi, leidke viis nõrgemale kasulik olla.

Möödunud nädalal kirjutas Eesti Ekspress sellest, kuidas Tallinna kooliõpilased käivad Järve hooldusabikliinikus sealsete elanikega aega veetmas. See kui palju elutahet saavad sellest juurde kliinikus viibivad patsiendid ja millise kogemustepagasi võtavad endaga kaasa noored abistajad on hindamatu väärtusega. Seda ei osta ükskõik kui suure raha eest. Aga seda saab lunastada panustades aega.

See, mida ma kirjeldasin, on kogukonnana panustamine, et meie ühiskonna turvavõrk oleks piisavalt tihe ja keegi sellest läbi ei pudeneks.

Kuid vabatahtlikku panust läheb meil vaja ka selleks, et aidata edasi neid, kes on tublid, andekad ja edukad. Eestis on suurepärane haridussüsteem. Julgen öelda, et Viljandi koolid on selles ühed paremad. Kuid nendel õpilastel, kes paistavad juba varases nooruses silma erakordse andekusega, ei pruugi sellest piisata. Ma näen siin kohta, kus saame kogukonnana appi tulla. Erakordselt säravate noorte õppurite, sportlaste või muusikute toetamine võiks olla meie kogukonnale auasi.

Kui Viljandist sirgub mõni talent, siis võiksime leida ühiselt võimalused, et kaotada selle noore edasijõudmise teelt kõik materiaalsed takistused. Tean, et Viljandi ettevõtted on juba täna toetanud mitme andeka noore edasipürgimist ja ma avaldan neile selle eest siirast tunnustust.

Vabatahtlik tegevus aitab edasi viia ka meie ühist keskkonda. Täna anname me linna aastapreemia Viljandi Rotary klubile, kelle eestvedamisel valmis möödunud aastal Lastepargis Eesti suurim pumptracki ehk küürurada. See algatus on hea näide sellest, kuidas üks hulk meie kogukonna liikmeid asus ühise eesmärgi nimel tööle ja jõudis suurepärase tulemuseni. Keegi ei läinud rotariaanide juurde palvega see rada ehitada, keegi ei oodanud neilt initsiatiivi, keegi ei oodanud, et kümned ettevõtjad oma isiklikku raha ja eelkõige oma aega selle projekti alla paneksid - kuid nad tegid seda siiski. Nad tegid seda, sest nad tahtsid midagi kõigi jaoks paremaks teha. Aitäh teile selle eest!

Meie linna üks suurimaid edulugusid, Ugala teater, sai 100 aastat tagasi alguse tänu entusiastidele, kes omast vabast tahtest hakkasid enda ja teiste rõõmuks teatrit tegema. Pärimusmuusika keskus ja festival ei tekkinud kellegi sunnil, vaid noorte inimeste soovist midagi ägedat teha.

Olgu ettevõtmised suured või väikesed, aga kogukonda muudavad nad tugevamaks igal juhul. Tihti ei nõua millegi paremaks muutmine üldsegi suurt pingutust. Viis minutit kellegi abistamiseks võib tunduda abistajale tühise panusena, kuid selle ajaga võib saada lahendatud mõne teise inimese suur mure.

 

Head viljandlased

 

Me saame mõelda vabatahtlikkusele sellepärast, et me oleme vabad. Eesti riigi loomine 102 aastat tagasi lõi eelduse selleks, et meie elusaatused ja valikud pole kellegi teise poolt ette määratud. Kui mõnes teises ühiskonnas peaks linnapea poolt lavalt välja öeldud sõnu võtma kui käske ja korraldusi, siis meil see õnneks nii ei ole. Minu sõnad on soovitus ja nägemus, mis on esitatud vabadele inimestele, kes teevad oma valikud ise.

Võib ka nii olla, et inimene ei taha kogukonda kuuluda ega sellesse panustada. Ka see on vabadus. Tänapäeval võivad meie inimesed valida elamiseks ükskõik millise kogukonna mistahes maailma nurgas. Uus globaliseerumine ei toimu enam nii, et liiguvad kaubad ja kapital - liiguvad inimesed. Minu soov on küll, et Viljandi oleks selline kogukondlikult kokkuhoidev koht, kuhu inimesed tulevad hea meelega. Olles ühtehoidvad, loome eeldused selleks, et siia tahaksid tagasi tulla need, kes siit on läinud, aga ka uued tulijad, kes soovivad meie kogukonda panustada.

Meil on palju mille üle uhke olla. Viljandil läheb hästi. See, et ettevõtted tahavad oma tootmist siin hoida ja et meile ehitatakse mitu uut hotelli, näitab, et meisse usutakse - Viljandisse usutakse. Aga oluline on ka see, et me ise Viljandisse usuksime.

Tunnustame üksteist ja kiidame neid, kes on kiitust väärt ning ärme tunne kunagi kadedust - hambaid kiristades kulutad sa ainult oma hambaid. Helmut Schoeck on öelnud, et "mida enam on ühiskonnal, eraisikutel ja poliitilise võimu kandjatel võimalik niimoodi tegutseda, et poleks mingit kadedust, seda suuremaks muutub üldjuhul majanduskasv ja uuenduste hulk". (Tsitaadi lõpp). Eesti inimeste seas peetakse edasiviivaks jõuks kadedust naabri vastu, aga ma arvan, et aeg oleks seda paradigmat muuta. Viljandile on edu toonud ühiselt tegutsemine ja üksteise toetamine.

Usume Viljandisse kui kogukonda. Räägime "Meie" Viljandist, nii nagu seda teeb Tuleviku jalgpalliklubi, kes on üks aktiivsemalt kogukonda panustavaid organisatsioone meie linnas.

 

Head sõbrad!

 

Viljandi linn koosneb kõigist meist - inimestest, kes siin igapäevaselt elavad ja toimetavad. Me moodustame ettevõtteid ja organisatsioone, kus ühise eesmärgi nimel vaeva näeme. Tänavused linna preemiate laureaadid on kõik kogukonda panustajad. Isegi kui see panus on sündinud läbi nende ametialase tegevuse, on nad meid kogukonnana ikkagi niivõrd tugevalt puudutanud, et soovime neid kiita ja tunnustada. Aitäh Ruuben Rahumets, Viljandi Rotary klubi, Tiit Aru, Brit Martin, Tonio Tamra, Vaike Rajaste, Vilma Luik, Kristiina Uus, AS Cleveron ja Stone House OÜ, et olete meie kogukonda panustanud.

 

Kaunist vabariigi aastapäeva meile kõigile! Elagu Eesti! Elagu Viljandi!